Eklektiline elektrooniline muusika
Eklektika on tuletatud vanakreeka sõnast "eklektós" ja selle algses otseses tähenduses tähendab "valitud" või "valitud". Üldiselt viitab mõiste “eklektika” tehnikatele ja meetoditele, mis ühendavad eri aegadest pärit stiile, distsipliine või filosoofiaid uude ühtsusse.
Eklektikuid nimetati juba antiikajal mõtlejateks, kes rakendasid seda ühtesulamist oma maailmavaadetes. Cicero oli ilmselt oma aja tuntuim eklektik. Mõned eklektika kriitikud süüdistasid teda muidu iseseisvate süsteemide segamises kui ebaolulist või väärtusetut.
Teisest küljest hindasid järgijad olemasolevate süsteemide parimate elementide valikut, jättes kõrvale need elemendid, mis on tunnistatud ebaolulisteks või valedeks. Seni on eklektika kasutamine piirdunud peamiselt kujutava kunsti, arhitektuuri ja filosoofiaga.
Pärast pikka otsimist oma viimaste muusikalavastuste jaoks sobiva žanri või termini kohta, olen leidnud “eklektikas” sobiva omadussõna, sest ma just seda teen – kasutan juba olemasolevaid elemente, mida pean väärtuslikuks ja koondan need uuteks teosteks.
Kitsas mõttes teevad kunstnikud seda tegelikult kogu aeg, kaasates uutesse teostesse erinevaid mõjutusi, avades uusi vaatenurki. Tavaliselt liidavad nad aga enne loomeprotsessi mõjutused enda loodud lavatükkide fondiks. Miski pole aga tegelikult uus ja alati ainult edasiarendus ning vahel kehtib tõde, et ratast ei pea uuesti leiutama.
Ilmselgelt olen ma alati olnud sellest vaatenurgast läbi imbunud, mis seletab minu tööd väga erinevates muusikalistes stseenides. Mulle meeldisid jazzi, klassika ja popi stseeni kõige väärtuslikumad elemendid. Sellega liitus ka arusaam, et need elemendid kaotasid üha enam oma võlu, kui need taandati puristlikus stiilis iseenda väsinud koopiaks. See juhtub peamiselt nn peavoolus.
Kui aga neid elemente nende algses jõus üksikutesse teostesse segada, jääb kunstilisele allkirjale veel piisavalt ruumi, sest võimalusi on lugematu arv. Looja kunst seisneb peamiselt koostisosade loomingulises segamises ja muusikalise vormikeele valdamises. See pole triviaalne ega vähem väärtuslik.
See suhtumine pole nii täiesti uus. See avaldus juba nn fusion žanrites. Üks näide on endise jazztrompetisti Miles Davise kuulsad fusion-bändid. Tol ajal, mil muusikud mängisid, nõudis see aga nii bändijuhi kui ka muusikute nägemust, et sellega kokku sobitada.
See muutus põhjalikult elektroonilise muusika tootmise tulekuga. Kvaliteetsete näidiste ja silmuste abil saab tootja üksi määrata ja teostada oma töö segu. Saadaolevad muusikajupid salvestavad professionaalsed spetsialistid ja kujundavad suurepärased helikujundajad. Valikus on kõik stiilid ja žanrid.
Selliste muusikamikside liigitamine žanritesse on dilemma ja muutub produtsendi mitmekesisuse kasvades veelgi rõhuvamaks. Juba täna on žanrivalik täiesti segane ja ühe lisamine tundub paradoksaalne. Juba väljakujunenud žanrid nagu "elektroonika" või "elektroonika" ei kirjelda tegelikult toimuvat piisavalt. “Electronic” on lihtsalt vale, sest praktikas kasutatakse seda väga spetsiifilise elektroonilise popmuusika peavoolu sünonüümina, kuigi elektroonilise muusika isad pärinesid klassikalisest skenest (nt Karlheinz Stockhausen).
"Electronica" on tegelikult vaid vahemeede "elektroonilise" dilemma realiseerimisest ja seda kasutatakse popmuusikas peaaegu kõige kirjeldamiseks, mis on peamiselt elektrooniliselt toodetud. See ei ole stiil! Täieliku hägustamise eest karistavad paljud kuraatorid piiranguga “Palun ärge esitage Electronicat!”, sest see võib olla kõike rokist free jazzini.
Kõigi nende leidude põhjal olen jõudnud järeldusele, et tõepoolest on vaja käivitada uus žanr, mille aluseks on eklektika – eklektiline elektrooniline muusika. EEM erineb EDM-i üsna juhitavast žanrist oma vähese keskendumise poolest tantsule ja stiilide segunemise rõhuasetuse poolest, kuid piirdub ühe teose/laulu või albumi/projektiga. See ei loo uue žanri (nt trip-hop, dubstep, IDM, drum and bass jt) looga, mis kasutab mitme stiili elemente.
Muidugi on see tuviauk liiga suur, et publikule paremini orienteeruda, aga vähemalt kuulaja teab, et siin ei saa oodata peavoolu, sest peavool ei sära mitte mitmekesisusest, vaid ühtsusest. Igal toiduroal on põhikoostisosa nagu veiseliha või kana ja kokk loob sellest oma maitsemustri. Samamoodi saab selle baasi abil eelnevalt määratleda EEM-i, viidates olemasolevatele koostisosadele/alamžanridele.
Näitena lubage mul tuua oma praegune projekt "LUST". Aluseks ehk põhikomponendiks on minu poja Moritzi house track’id. Seejärel lisasin vokaal- ja instrumentaallood, mis kirjeldavad minu meeleolu ja räägivad väikese loo. Elemendid on valitud (stiililiselt mitmekesised, eklektilised) nende sobivuse poolest, loo ja meeleolu kõige paremini väljendavad. Seega liigitaksin selle järgmiselt: "Eclectic Electronic Music – House based".
Nii teab kuulaja, et tunneb House’i selgelt ära, kuid peab olema valmis üllatusteks. See klassifikatsioon säästab tarbijat kõige jämedamatest vigadest ja on samal ajal üleskutse oma meelt avada. See on väga kunstiline klassifikatsioon!